Taimetoitluse võimalikkusest põhjamaal

Taimetoitluse võimalikkusest põhjamaal

Aeg-ajalt jääb mulle taimetoiduteemalistes vestlustes kõrvu lause: "aga ega meie kliimas see ju võimalik pole". Seda ütles mulle mu ema, kui talle oma uutest toitumisvalikutest rääkisin ja ikka ja jälle kuulen seda kummalist lauset siit-sealt. Kummalisena kõlab see just sellepärast, et tavaliselt ei järgne sellele mingit selgitust. Ei "külma talvega peab ikka liha sööma" või "jahedate ilmadega sooja piima meega rüüpama" või midagi muud taolist. Võibolla ma panin nüüd pange, sest tegelikult ma ei ole päris kindel, mida selle lausega mõeldakse. 

Võibolla mõeldakse seda, et taimetoit = salat ja külma ilmaga eelistaks süüa sooja toitvat praadi, mitte külma salatit. Olen täiesti nõus. Minu lemmikud kõleda tuulise ilmaga (nagu täna) on ahjus küpsetatud juurviljad, kartulipuder, kooresed kastmed (taimne piim + praesibul + maitsepärm), igasugused vormiroad, pasta ubade ja tomatikastmega ja loomulikud erinevad vürtsikad ja vähem vürtsikad supid. Hommikuks üks mõnus kausitäis auravat putru ja tass teed. Kõht on täis ja soe hakkab ka. 

Või äkki mõeldakse seda, et taimetoit ehk siis salatilehed ja porgandiribad on madala kalorsusega ja Eesti inimene on harjunud ikka tugevat toitu sööma, et tööd jõuaks teha.  See ühendub teise lausega, mida kuulnud olen, et "inimene on ju läbi ajaloo ikka loomset söönud". Peatume ja mõtleme nüüd hetkeks. Põhilised toiduained Eesti talupoja laual olid olenevalt ajajärgust kartul, teravili (oder ja rukis), kaunviljad (läätsed, herned, oad), juur- ja köögiviljad (naeris, kapsas, kaalikas), puuviljadest õunad, metsast korjati marju ja pähkleid. Kala söödi tihti soolatult. Liha söödi vähe, seda hoiti pühadeks nagu jõulud ja vastlapäev. Hapupiima joodi, aga juustu ei valmistatud, võid tehti harva. 

Seega elasid Eesti talupojad ikka põhiliselt taimse toidu peal. Loomse toidu säilitamine (soolamine-suitsutamine) toimus pigem hirmus, et järgmine aasta võib olla ikaldus ja kehv vilja-aasta, mistõttu on vaja igaks juhuks varuda. 

Tänapäeval meil seda muret ei ole, poed on iga päev 8-23 avatud ja kõiksugust toitu on koguaeg saada. Sellegipoolest või pigem just selle tõttu sööb Eesti inimene nüüd nii, nagu iga päev oleks pühad. Sageli kolm korda päevas igaks toidukorraks liha ja piimatooteid. Meie praegused õhtusöögid tunduksid talupoegadele lausa jõulusöömaaegadena. Kahjuks ei pea meie kehad sellele koormusele vastu. Kui vanad eestlased oleksid toitunud nii, nagu meie praegu, oleks neil esinenud rohkem kroonilisi haigusi, tervise kvaliteet oleks olnud kehvem ja eluiga lühem. Tegelikult peaksime praegu sööma just rohkem nagu sõid meie esivanemad: rohkem kaunvilju, köögivilju ja juurvilju. Lisaks kõiksugu vitamiinirikkaid puuvilju. Liha, piimatooted, kala ja munad on tänapäeval erinevate lisaainete, antibiootikumide, hormoonide ja saastatuse tõttu aga veel kahjulikumad kui vanasti, seega tuleks tervise huvides süüa neid võimalikult vähe. 

Järgmine kord, kui keegi ütleb, et meie kliimas ei saa taimetoitlane olla, tasub küsida, millest selline arvamus. Võibolla on hoopis mingi muu põhjus, mille peale polegi tulnud. Aga tõenäoliselt taandub see lihtsalt järjekordseks vabanduseks. :)

Septembris ei söö liha

Septembris ei söö liha

Karusnahk ja nahk

Karusnahk ja nahk