Tekstiili ümber- töötlemisest rääkimine - tühipaljas eneselohutus?

Tekstiili ümber- töötlemisest rääkimine - tühipaljas eneselohutus?

Suured kiirmoeketid, sealhulgas ka näiteks paljude noorte lemmik H&M, on alustanud uut liikumist: poed kutsuvad üles inimesi oma vanu riideid ja tekstiili nende kogumiskastidesse annetama.

„H&M töötleb riided ümber ja toodab sellest uut tekstiili. Vastutasuks saavad anentajad H&M sooduskuponge. Kõik võidavad!“ rõõmustab H&M esindaja firma blogis. 

Olgugi, et tegu on tänuväärse algatusega, on üleskutses ümbertöötlemise protsessi oluliselt lihtsustatud. H&M jätkusuutliku arengu juht Henrik Lampa sõnul saab vaid 0.1% kogutud kangastest uuesti tekstiiliks töödelda. Tõtt-öelda läbivad kiirmoekettides kokku kogutud vanad rõivad sama protsessi, mis teistesse kogumispunktidesse viidud tekstiil. 


Rõivaste eluiga muutub aina lühemaks.

Pärast riidekapis koristustöö tegemist avastavad paljud, et neil ei olegi vana tekstiiliga midagi peale hakata. Teise ringi kauplused, kirbuturud, riidelaadad ja isegi nutirakendused on täis heas seisukorras riideid, mida keegi enam ei taha. Kiirmoe kättesaadavus on kiirendanud trendide vaheldumist ja lühendanud hooaegade kestvust. See tähendab, et vähem kui aasta tagasi soetatud esemed on tänaseks juba nii aegunud ja vanad, et keegi ei taha neid isegi sentide eest osta. Eriti keeruline on kiirmoekettidest ostetud rõivastega - Zara, New Yorkeri, H&Mi ja Terranova riided on nii halva kvaliteediga, et kaotavad oma esteetilise välimuse juba mõne kandmiskorraga. Kiirmood on madala väärtusega ja seda on lihtsalt liiga palju igal pool. 


Mida siis teha, kui riidelaadad ja kirbuturud vanu rõivaid ei taha?

Ainuüksi USA tekitab tekstiilijääkidega ühe aasta jooksul sama palju kasvuhoonegaase kui 7 miljonit autot. 

Paljude jaoks oleks järgmine samm need prügimäele viia. Kui naturaalsed kangad (nagu näiteks puuvill, lina ja siid) või pool-sünteetilised kangad (viskoos ja Tencel) satuvad prügimäele, käituvad need teatud mõttes nagu toidujäätmed. Muu prügi hulka sattudes hakkavad need tootma kasvuhoonegaasi nimega metaan. Metaan tekitab osooniauke, mis on omakorda otseses seoses kliima soojenemisega. 

Ometi ei lagune kangad nii nagu banaanikoored. Isegi naturaalsed kiud lähevad enne kangaks saamist läbi ebanaturaalsetest protsessidest. Looduslikku toorainet pleegitatakse, värvitakse ja pestakse keemiavannides. Need kemikaalid võivad aga tekstiilidest leostuda ja sattuda veekogudesse või põhjavette. Tekstiilide põletamine vabastab need samad toksiinid hoopis atmosfääri. Sünteetilised kangad (polüester, nailon, akrüül) mõjuvad keskkonnale sarnaselt. Ent kuna need on valmistatud petrooleumist saadud plastikust, kulub sünteetilise kiu biolagunemiseks sama palju aega kui kilekottide puhul - mitmeid sadu, kui mitte tuhandeid, aastaid. 

shutterstock_408646264.jpg

Statistika järgi müüvad heategevuslikud organisatsioonid ainult ligikaudu 20% neile annetatud tekstiilidest.

Isegi suurte müügikampaaniate ajal, kus hinnad võivad olla vaid paarkümmend senti eseme eest, ei suuda ka teise ringi kauplused ruume tühjaks müüa.

„Kui riided ei müü ei kaupluses, müügiturul ega e-poes, peame nendega midagi peale hakkama,“ kommenteeris MIchael Meyer, ülemaailmse heategevusorganisatsiooni Goodwill Industries International asepresident.

Nii pressivad organisatsioonid riided hiiglaslikeks tekstiilikuubikuteks ja müüvad edasi ümbertöötlejatele. Riideid ostetakse ja annetatakse kogu läänemaailmas oluliselt rohkem kui neid reaalselt kanda jõutakse. Inimeste kodud ja teise ringi kauplused on täis paar korda kantud rõivaid, samal ajal kui kiirmoeketid juba uute disainide ja kollektsioonidega välja tulevad. Kui varasemalt oli poekettidel kombeks uusi disaine tutvustada paar korda hooaja jooksul, siis Zara eeskujul tehakse seda juba paar korda nädalas. Riided saavad ebapopulaarseks nii kiiresti, et keegi jõua neid selgagi panna. 

„Jätkusuutliku moe Püha Graal on suletud tootmisahel,“ avaldas mitmete luksusbrändide omanik Marie-Claire Daveu ajakirjale Vogue. „Taaskasuta vanu materjale. Tooda vanadest materjalidest uusi materjale. Taaselusta kasutatud kangaid.“

Suletud ahelaga tootmine seisneb vana toote uuesti samaväärseks esemeks töötlemises.

Ideaalis ei peaks ükski ese enam kunagi prügimäele sattuma - kõik kangad liiguksid korda-mööda tekstiilitehastest kangapoodidesse, poest inimeste riidekappidesse ja teise ringi kauplustesse, sealt omakorda tekstiili ümbertöötlejate kätte ning tagasi tehastesse. Polüesterkiud saaks pärast kangaks töötlemist uuesti puhtaks polüestriks lagundada ja uuesti kangaks kududa. Sama kehtiks ka naturaalsete kiudude kohta.

Praktikas on aga suletud tootmisahela populariseerumine üsna kaugel - heal juhul 5-10 aasta pärast võiksime näha, kuidas ka kiirmoeketid näevad tõelist vaeva oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks. Nii kaua saame meie tarbijatena teha omad valikud - hoiduda emotsioonidel põhinevatest odavatest trendidest, eelistada naturaalseid kangaid ja panustada kvantiteedi asemel kvaliteeti. 

Allikad: NewsWeek, WearDonateRecycle, EPA

Surm munakoores? Kanamunade söömine mõjub suitsetamisega sarnaselt

Surm munakoores? Kanamunade söömine mõjub suitsetamisega sarnaselt

VIDEO: Mida piimatööstus ei taha, et sa teaksid

VIDEO: Mida piimatööstus ei taha, et sa teaksid