Veebruar - kas algab uus tarbimistsükkel?

Veebruar - kas algab uus tarbimistsükkel?

Aasta algus on kui kaupmeeste õudusunenägu. Mäletate seda hullumeelsust, mis detsembris poodides valitses?

Turumaailmas oli selle näol tegu aasta kulminatsiooniga, millele järgneb reeglina pikk-pikk vaikus. Aasta esimestel talvekuudel taastuvad enamik inimesi suurest jõuluostlemisest, mis rahakottidesse parajad augud kulutas. Paljudel juhtudel algavad ka värskelt sõlmitud järelmaksude ja väikelaenude tagasimaksed. Rahvas lakub haavu, mis jõulumaraton nende finantsidele jättis. Seega pole ime, et jaanuari teine pool kaupmeestele valulik on - poed on tühjad, letid täis, külastajad käivad vaid vaateaknaid imetlemas. Suur osa klientidest ei plaani enne aprillikuud ühtki ostu teha. Mida siis peale hakata? 


Tegelikult on vaid üks asi, mida müügimehed tahavad - meie raha.

Kas olete tähele pannud, et avalik ruum on jälle järsku täis kirevaid reklaame super-pakkumistega? Terved ostukeskused säravad järsku hiiglasliku -70% tähe all. Kuid uskuge, pakkumised ja soodushinnad ei teki kellegi vastutulelikkusest.

Madalate hindade mõte pole aidata inimestel raha säästa - vastupidi, need panevad meid ostma ning tarbima kaupa, mille järgi vajadust ei ole.

Allahindlustel ja reklaamikampaaniatel on naljakas psühholoogiline mõju, mis paneb meid käituma impulsiivselt.

shutterstock_259339190.jpg

Täishinnaga müügis olnud inetu rõivas võib tarbija silmis muutuda uskumatult atraktiivseks, kui selle pealt paarkümmend eurot säästa saab. Reaalselt see näotu ese muidugi kasutust ei leia, kuid see enam kauplusi ei puuduta - ostud on tehtud, pangakaardid läbi viibatud ja suur hulk mõttetust jälle ringlusesse saadetud. Uus tarbimistsükkel on algamas: klientide säästumõtted saavad maha maetud ning uued ahvatlused krediitkaardiga lunastatud.


Ja nii olemegi jõudnud veebruarisse, kus enamik meist tahaksid poest möödudes sammu kiirendada, aga miski vägi kutsub ikka sisse...

Oleks küll ainult piima ja leiba vaja, kuid kirevad sildid tõmbavad kõigepealt riide- ja pudi-padi kauplustesse. Glitter, kontrastid, suured kirjad ja lühikesed loosungid tõmbavad meid enda poole. Ja kogu see roosa kraam! Odavad südametega kohvikruusid, vilkuvad kõrvarõngad, plastikust võtmehoidjad ning meeletutes kogustes pehmeid kaisukarusid! Punased, lillad, roosad, punased, lillad.

Need on ju odavad ja valentinipäev on ukse taga - äkki ei olekski nii halb mõte? Tegelikult ikka on küll. Ebavajalike, ent süütute võtmehoidjate ja mänguasjade ostmisega aitame veelgi enam kaasa meeletule ületarbimisele ja -tootmisele. Võime kindlad olla, et paar eurot maksva Hiinas valmistatud vidina eest ei ole töötajad saanud õiglast tasu ega väärilisi tingimusi; rääkimata sellest, et ei meie ega kellegi teise elukvaliteet ei tõuse taolise nänni tarbimisega. 

shutterstock_1007401471.jpg

Meie ega kellegi teise elukvaliteet ei tõuse taolise nänni tarbimisega. 

Seega vähemalt mina mõtlen, et ei taha olla osa sellest räpasest mängust. 

Ma ei taha, et minu impulsside tõttu toodetaks veel tuhat plastikust südant, mida keegi ei ära ei realiseeri.Veel vähem tahan ma, et minu ostude üle otsustaks reklaamitegijad või kaupmehed. Tahan olla iseenda ja oma ostukäitumise peremees, keda algoritmidega mõjutada ei saa.

Mida teie tahate? 

Susanna

Lihatööstuse tulevik? Laboriliha!

Lihatööstuse tulevik? Laboriliha!

Saastunud kala meie toidulaual

Saastunud kala meie toidulaual