Saastunud kala meie toidulaual

Saastunud kala meie toidulaual

Seda, kui kasulik on kala, õpetatakse juba lasteaiast saati. Paljud asutused hoiavad tänagi elus kalapäevade traditsiooni, proovides tagada võimalikult tasakaalustatud menüü ning ka Eesti Tervise Arengu Instituut rõhutab, et kala süüakse Eestis liiga vähe. Tõsi, kalas leidub väärtuslikke vitamiine ja rasvhappeid. Paraku sööme koos kalaga sisse ka palju muud - nimelt plastikuosakesi, parasiite, pestitsiide ja keemilisi ühendeid. Tarkusetera „Sa oled see, mida sööd“ kehtib ka kalade kohta, seega ei tasu alahinnata mereloomade kasvukeskkonda. 

Kalakasvatused - meretäid ja pestitsiidid

On kaks peamist viisi, kuidas kala poelettidele ja meie kodudesse jõuab. Põhjamaades kasvatatakse suur osa saagist hiiglaslikes kalafarmides, kus kalad kunstliku sööda ja pestitsiidide peal ebanormaalselt kiiresti suureks kasvatatakse.


Kuna nõudlus kala järgi on suur, püüavad farmerid looduse loomulike protsesse kiirendada. Kalade elutingimused ja farmide hügieen on aga tihti küsitav.


Üheks suurimaks probleemiks kalafarmides on meretäid, kes lokkavad räpastes ja suurearvulistes kasvandustes. Täid imevad end parasiitidena kalade külge ning toituvad verest, nahast ja limast. Aga mis juhtub täiskasvanud kaladega, kes meretäidega nakatuvad? Nagu arvata võib, lähevad needki kalad tootmisliinidele ja lõpetavad meie toidulaual.

Täisid seejuures ei eemaldata, vaid me sööme need koos kaladega sisse.

Meretäid on inimsilmale nähtamatud, seega ei pruugi me ise arugi saada, millega oma organismi toidame. 

 Ka kalakasvanduses on kaladel minimaalselt liikumisruumi nagu loomatööstuses tavaks.

Ka kalakasvanduses on kaladel minimaalselt liikumisruumi nagu loomatööstuses tavaks.

Tõsi, mõned farmid võitlevad aktiivselt parasiitide vastu. Selle jaoks kasutatakse mürgiseid pestitsiide, mis bakterid tapab ja nende leviku peatab. Paratamatult imenduvad pestitsiidid ka kalade organismi, kust need ka meie taldrikule jõuavad. Sellised kemikaalid on tervisele kurnavad ja inimesed peaksid olema nende osas vähemalt sama ettevaatlikud kui parasiitide osas. Näiteks Põhjamaades ja Baltikumis nõutud Norra lõhe tuleb suures osas kasvandustest, kus tarvitatakse sarnaseid meetmeid. Norra lõhet peetakse suisa üheks maailma kõige toksilisemaks kalaks

Merekalad - mikroplastik, elavhõbe ja keemilised ühendid

Hiiglaslike kalakasvanduste kõrval püütakse endiselt ka looduses elavaid kalu. Naturaalsetes veekogudes pesitsevaid mereloomi ei ähvarda samad ohud, mis kasvandustes - vähemalt parasiitide osas. Looduses on kaladel oluliselt rohkem ruumi ja naturaalne kasvukeskkond, mis tagab neile paremad elutingimused. Paraku ei tähenda see, et merekalu nende keskkond ei mõjutaks.

Ajad, mil veekogud olid naturaalsed ja puutumata, on ammu möödas.

 

Ülemaailmne veekogude reostumine mõjutab väga rängalt ka meie köögis populaarseid veeloomi. Meeletu plastiku tarbimine on jõudnud faasi, kus maailmameres ujuvad massiivsed prügisaared ja linnud, loomad ning kalad ei tee enam vahet toidul ja plastikul.

Mikroplastikut ei kipu märkama isegi mitte veeloomad, kes seda pahaaimamatult koos toiduga söövad. Uuringute järgi on kuni 25% kalade soolestikus plastiosakesi. Need osakesed ei pruugi aga enam organismist väljuda, jõudes kalaroogade sees ka viimaks inimeste süsteemi. 

 Kala kõhust leitud plastik

Kala kõhust leitud plastik

Lisaks plastikule on maailmamere kriitiliseks probleemiks ka veekogude reostatus. Tööstused, tehased, kaevandused ja veesõidukid on jätnud meie veekogudele raske jälje. Järvedest, jõgedest ja merest võib leida aina enam kemikaale, mis veekogu elukeskkonda oluliselt mõjutab. Eriti kahjulik on elavhõbe, mis suurtes kogustes võib inimestele eluohtlikuks saada.

Inimtegevuse tagajärjel on elavhõbeda kogus merevees paari sajandiga kolmekordistunud. Kalade organism omastab elavhõbedat erakordselt hästi.

Röövkalade puhul on numbrid eriti ekstreemsed - näiteks tuunikala elavhõbeda näitajad on kümme miljonit(!) korda kõrgemad kui ümbritsevatel merekaladel. 

Kunagine kalavaimustus oli suuresti tingitud sellest, et lihaga võrreldes tundus kala tervisesõbralikum alternatiiv. Õnneks on tänaseks inimeste teadmised jõudnud piisavalt kaugele mõistmaks, et me ei vaja kumbagi - täiuslikult tervislik eluviis võib koosneda ka täistaimsest toidusedelist.

Kui saame kõik vajalikud toitained, rasvhapped, vitamiinid ja mineraalid kätte puhastest taimsetest toitudest, siis miks peaksime mürgitama end loomade või mereandidega? 

Allikad: MercyForAnimals, Nature, Healthy Living, PCRM

Veebruar - kas algab uus tarbimistsükkel?

Veebruar - kas algab uus tarbimistsükkel?

Veebruarikuu teejuht

Veebruarikuu teejuht