E-ained loodusest ja laborist

E-ained loodusest ja laborist

E-aineid lisatakse toidule selleks, et parandada selle esteetilist välimust, maitset, lõhna, säilivust ja muid omadusi. 

E-ained on saanud peaaegu lahutamatuks osaks meie toidulauast ja eraldi tähelepanu pööramata on neid keeruline vältida. Lisaaineid võivad sisaldada peaaegu kõik toiduained, mida vähimalgi määral töödeldud on. Siin kehtib üsna lihtne rusikareegel: mida rohkem on toitu töödeldud, seda enam on seal ka E-aineid. E-aineid lisatakse toidule selleks, et parandada selle esteetilist välimust, maitset, lõhna, säilivust ja muid omadusi. 

Euroopa Liidus on ühine lisaainete märgistamissüsteem: kõik lisaained on märgistatud E-tähega ja vastava numbrikoodiga. Vahel kirjutatatakse E-ained välja ka nimetustega, ilma numbrikoodi ja E-tähist kasutamata: näiteks võib E621 asemel olla koostisesse märgitud naatriumvesinikglutamaat.  

beans.JPG

E-ained on ette nähtud tarbimiseks piiratud koguses ja ületarbimine võib kaasa tuua kõrvalnähte.

Kõik E-ained on kontrollitud Euroopa Toiduohutusameti EFSA poolt, mis teeb kindlaks, et lisaained inimeste tervisele ohtu ei kujuta. Ometigi E-ained ette nähtud tarbimiseks ainult teatud koguste piires ning neid koguseid ületades võivad ilmneda erinevad kõrvalnähud. Tähele tasub panna ka seda, et väljaspool Euroopa Liitu kehtivad erinevates riikides teised süsteemid ning välismaiste toitude puhul tasub end siiski koostisega tuttavaks teha. 

E-ained võivad olla nii loodusliku kui sünteetilise päritoluga. 

Lisaaineid liigitatakse numbriliselt rühmadesse vastavalt nende funktsioonile.

  • toiduvärvid (E100 – E199);
  • säilitusained (E200 – E299);
  • antioksüdandid (E300 – E399);
  • emulgaatorid, stabilisaatorid (E400 – E499).
  • Lisaks nimetatutele on kasutusel lisaainerühmad nagu happesuse regulaatorid, jahu parendajad, paakumisvastased ained, lõhna- ja maitsetugevdajad, glaseerained, magusained, paksendajad, želeerivad ained, pakendamisgaasid jne (E500 – …).

Looduslikud E-ained

Laboris lisaainete tootmine on looduslikest ainetest eraldamisega võrreldes oluliselt soodsam.

Looduslikud E-ained on lisaained, mis eksisteerivad mingites ühendites looduslikult ja mida toidule lisatakse selle omaduste parandamiseks. Üheks populaarseks näiteks on E406 ehk agar-agar, mida eraldatakse merivetikatest. Mitmed looduslikku päritolu lisaained võivad toidus esineda aga ka tehislikuna: see tähendab, et looduslikule ühendile on loodud tehislik ja laboris toodetav analoog. Peamiselt toimitakse nii ressursside kokkuhoiu mõttes, kuna laboris lisaainete tootmine on looduslikest ainetest eraldamisega võrreldes soodsam. Tervisele ohutud peaksid olema aga nii naturaalselt kui tehislikult looduslikud E-ained, sest sünteesitud molekul on mõlemal puhul sama. 

Mõned looduslikud E-ained on ka üllatavat päritolu. Näiteks populaarset paksendajat želatiini toodetakse loomade luude, kõõluste ja teiste organite sidekudedest. Punane värvaine karmiin E120 toodetakse aga teatud liiki kilptäi kuivatatud kehade purustamisel ja töötlemisel.

Sünteetilised E-ained

Vastupidiselt looduslikest lisaainetest on sünteetilised E-ained täienisti laboris valmistatud. Enamjaolt on tegu sünteetiliste värvainete, säilitusainete ja magustajatega. Kuna ainetel ei ole looduslikku päritolu, on need ka inimorganismi jaoks võõrad ja raskesti omandatavad. Üheks ohtlikemaks sünteetilisteks E-aineteks on asovärvid, millega toidule isuäratav välimus antakse. Asovärvid on E100… tähistusega ja võivad tekitada tugevaid toiduallergiaid. 

Miks on E-aineid kahjulikud? 

E-ainete ohtlikkus seisneb selles, et suuresti sünteetilise päritoluga ained on inimese organismi jaoks võõrad ning need ei pruugi kehas täielikult laguneda. Ühe-kahe E-aine tarbimine ei pruugi inimesele veel otseselt liiga teha, kuid lisaainete kogused on kiired kasvama. Ohtlikuks võib osutuda lisaainetega täiendatud toiduainete kombineerimine.

Kuna sellisel kujul lisaaineid naturaalselt toidus ei leidu, on organismi negatiivse reaktsiooni tekkimine normaalne.

Nimelt on Euroopa Liidus E-ainetele küll kehtestatud maksimummäärad, kuid erinevate töödeldud toiduainete tarbimisel võib tervisliku määra kergesti ületada. Kui nii hommikul söödud võileivakate, lõunane limonaad ja õhtune jäätis sisaldavad samu E-aineid, on päevane norm ilmselt juba ületatud. Organismis võivad tekkida mitmed reaktsioonid, mille alla kuuluvad näiteks kõhulahtisus, peavalu, migreen, allergiad, lööbed, neerukahjustused, kilpnäärme suurenemine ja palju muud. Kõrvalmõjud esinevad üldjuhul kas suure ületarbimise korral või alles aastaid pärast regulaarset E-ainete tarbimist.

Kuna sellisel kujul lisaaineid naturaalselt toidus ei leidu, on organismi negatiivse reaktsiooni tekkimine normaalne. Selle vältimiseks tasub alati teha kindlaks, mis tarbitava toidu sees peitub. Kui E-ainete nimekiri on nii pikk, et lõppu ei näe, siis tasub haarata riiulilt mõni alternatiiv. Samuti peaks iga inimene ise tegema kindlaks, et ta ühes päevas samade lisaainetega toiduaineid ei kombineeriks. Kõige parem on aga jääda hoopis naturaalse toidu peale, mille koostisosad puuduvad täiesti või koosnevad vaid paarist nimetusest. 

Iga E-ainega saab lähemalt tutvuda veebilehel tunnetoitu.ee, mis jagab informatsiooni E-ainete päritolu ja koostise kohta. 
Lisaainete kõrvalmõjude kohta saab lugeda sellest tabelist

Allikad: TunneToitu, Banaanisaar

Pilt: DigitalMammoth/Shutterstock.com

Dr T. Colin Campbelli võib oodata nominatsioon Nobeli preemiale

Dr T. Colin Campbelli võib oodata nominatsioon Nobeli preemiale

Kiirmoe koostis: viskoos

Kiirmoe koostis: viskoos