Kogu tõde kohvist – I osa

Kogu tõde kohvist – I osa

Kohv on maailma kõige populaarsem jook, mida tarbitakse enam kui 500 miljardit tassitäit aastas. Etioopias avastatud, kuid Jeemenis tootma hakatud kohv jõudis Euroopasse läbi Lähis-Ida ja Türgi ligikaudu 17. sajandil. Pariisis avati esimene kohvik 1686. aastal. 

Hinnalised seemned

Väliselt glamuurse kohvikultuuri juures on ka palju varjukülgi. Olles maailma enimtarbitum jook, kaasneb kohviga palju rikkumisi nii inimõiguste kui keskkonnakaitse osas. Kuna kohvipõõsad kasvavad väga spetsiifilistes tingimustes ekvaatori lähedal, on maailmas vaid käputäis riike, kes ise kohvi toodavad. Kohvikasvatamiseks sobivaid riike nimetatakse ka kui „The Coffee Belt“ ehk kohvivöö, sest need riigid moodustavad justkui vöö maakera ümber.

Kohvipuu viljad. Pilt:  Shutterstock.com

Kohvipuu viljad. Pilt: Shutterstock.com

Kindel kõrgus merepinnast, piisav õhuniiskus ja aastaringselt soe kliima kindlustavad kohvitaimedele täissaagi, milleni jõudmiseks läheb noorel taimel 3-4 aastat. Täissaagi puhul toodab üks põõsas kuni 2.5 kilogrammi kohvimarju aastas. Kohvioad ise on aga tegelikult marjade sees olevad seemned, mida saab parimal juhul ühe põõsa saagist kuni 0.5 kilogrammi aastas. Inimene, kes joob päevas ühe tassi kohvi, tarbib need 0.5 kilogrammi kohvi juba kahe kuu jooksul ära.

Kohvi peidetud hinnaks inimõiguste ja -väärikuse rikkumine.

Nagu näha, ei ole kohvisaak sugugi rikkalik ning tarbijate teenindamiseks peab kohvitööstus võimalikult vähese vaevaga võimalikult palju kohvi tootma. Seda enam, et kolme-eurose kohvi järgi paljude käsi ei tõuse ning nagu kõige muuga, tuleb ka tassitäis kohvi võimalikult odavalt kätte saada. Paraku tuleb selline kokkuhoid aga millegi hinnaga. Maailma armastatuima joogipoolise puhul on peidetud hinnaks inimõiguste ja -väärikuse rikkumine. Tänasel päeval sõltub ligi 125 miljoni inimese elu otseselt kohvitööstusest

Kohv ja inimõigused

Kohvikasvatusel on pikk ajalugu orjapidamise ja lapstööjõuga. Kuna kohvikasvatus on paljude ekvatoriaalsete riikide peamine sissetulekuallikas, on töötajatel keeruline oma õiguste eest võidelda. Vajadus töö ja sissetuleku järgi tekitab olukorra, kus farmitöötajate ainus lootus tööle ja sissetulekule on leppida neile pakutavate tingimustega. Seetõttu pole tööjõu ekspluateerimine kahjuks sugugi harv nähtus.

Paljud töölised elavad farmi aladel ning teevad ka oma sisseostud farmisisestes kauplustes.

Kohvifarmide töölistel ei pruugi tihti olla võimalustki kokkupuuteks farmivälise maailmaga. Kuna tööpäevad on pikad ning füüsiliselt nõudlikud, elavad paljud töölised farmi aladel ning teevad ka oma sisseostud hiigelfarmides eksisteerivates kauplustes. Kuna farmitööliste tasu on tihti mitmekordselt alla seadusliku miinimumtasu, ei ole neil võimalik farmiväliselt soetada ei riideid, toitu ega muud eluks vajalikku.

Töölised ei suuda maksta oma elupaiga ja toidukaupade eest ning jäävad suurfarmeritele võlgu.

Ka farmikaupluste kaup võib olla nende palkade juures kättesaamatu ning see käivitab sundtöö nõiaringi: töölised ei suuda maksta oma elupaiga ja toidukaupade eest ning jäävad suurfarmeritele võlgu. Järgmist palka enam välja ei maksta, sest see läheb võlgade katteks. Nii tekib võlguelamise ring, millest on keeruline välja saada. Kunstlikult tekitatud võlgade katmise nimel töötamine on orjatöö, mis on ka kohvivööriikides seadusega keelatud, kuid sellegipoolest laialt praktiseeritud. Üks maailma populaarsemaid kohvitootjaid Nestlé on tunnistanud, et muuhulgas ostavad nad kohvi Brasiilia farmidelt, mis kasutavad orjatööjõudu ega saa garanteerida, et edaspidi nende kohv sunnitööjõu poolt kasvatatud pole. 

Lapsed kohvikasvatustes

6-aastased lapsed teevad kohviistandustes lausa 10-tunniseid tööpäevi.

Lisaks orjapidamisele on kohvikasvatuse juures üheks oluliseks teemaks ka lapstööjõu kasutamine. Lapstööjõu rakendamise taga on üle maailma sarnane muster: vaesuses elavad perekonnad vajavad lisasissetulekut ning saadavad lapsed tööle, lapsed ei saa töö tõttu koolis käia ning nende haridus jääb kas poolikuks või täielikult omandamata, mis omakorda raskendab täiskasvanuna piisava sissetulekuga töö leidmist.

Kohvikasvatus Antiguas, Guatemalas. Pilt:  Shutterstock.com

Kohvikasvatus Antiguas, Guatemalas. Pilt: Shutterstock.com

Brasiilias läbiviidud uuring näitas, et kohvikasvatusega tegelevates piirkondades on lapstööjõu kasutamine kuni 37% suurem kui muudes Brasiilia regioonides. Saagikoristushooajal leiti, et Hondurase istanduste töötajatest ligi 40% olid lapsed. 6-aastased lapsed võisid kohviistandustes teha lausa 10-tunniseid tööpäevi, mille jooksul puutusid nad kokku paljude terviseriskidega, muuhulgas ka liigse päikesekiirguse ja mürgistusi põhjustavate agrokemikaalidega. 

Kuna kohv on arenguriikide üks olulisemaid elatusallikaid, saavad suurtootjad oma töölisi, keskkonda ja loomi viimse piirini ekspluateerida. Üks võimalus inimõiguseid rikkuvate kohvifarmide vastu astuda on teadlikult valida õiglase kaubanduse ehk Fair Trade märki kandvaid kohvibrände. Olgugi, et ükski märgistus ei saa kaotada ära kõiki probleeme kohvitööstuse juures, garanteerib Fair Trade märgistus, et konkreetsete farmide töötajad on saanud oma töö eest vähemalt miinimumtasu, mis vähendab laps- ja orjatööjõu kasutamist kohvipiirkondades. 

∙ ∙ ∙

Järgmises osas kohvitööstuse tagamaadest heidame valgust kohvikasvatusega seotud keskkonnariskidele ja loomade rollile kohvitööstuse juures. 


Pilt: Anan Kaewkhammul/Shutterstock.com

#minukeskkond: Karin Kruup

#minukeskkond: Karin Kruup

Talveõhtute kaaslane: kuldne kurkumipiim

Talveõhtute kaaslane: kuldne kurkumipiim