Milline on uue kooli roheaktivism?

Milline on uue kooli roheaktivism?

Planeedi temperatuuri tõusuga kaasnevad kliimamuutused, maavarade lõppemine ning reostusest tingitud elurikkuse vähenemine on teemad, millega ei tegele ammu vaid üksikud keskkonnaaktivistid. Täna näeb avalikkus kliimamuutusi aina enam eksistentsiaalse ohuna, mis on ajendanud ka aina rohkemaid kodanikualgatusi ning meeleavaldusi, mis ärgitavad probleemiga tegelema.

Üheks selliseks on liikumine nimega Extinction Rebellion (tõlkes Vastuhakk Väljasuremisele). See on rahvusvaheline sotsiaalne ja poliitiline liikumine, mis juhib avalikkuse tähelepanu lähenevale kliimakatastroofile ja ökoloogilisele kollapsile, mille tagajärjel võib inimliigi eksistents planeedil ohtu sattuda. Extinction Rebellion korraldab rahumeelseid aktsioone avalikus ruumis, nendeks on olnud näiteks leinarongkäik läbi linna, kus kanti kirstus viimsele teekonnale inimkonna tulevikku, või avalik kirjade lugemine surevale planeedile.

Extinction Rebellioni meeleavaldus Londonis, november 2018.

Extinction Rebellioni meeleavaldus Londonis, november 2018.

Esimesele suuremale meeleavaldusele Londoni parlamendiväljakul kogunes oodatud mõnesaja inimese asemel poolteist tuhat inimest.

Extinction Rebellion sai alguse eelmisel aastal Ühendkuningriigis, eesmärgiga algatada ühiskonnas süsteemseid muudatusi, mis hoiaks ära kliimakatastroofi ning minimeeriks seeläbi ohtu, mida selle tagajärjed inimkonnale tähendaksid. Esimeseks suuremaks meeleavalduseks võib pidada kogunemist Londonis parlamendiväljakul 2018 aasta oktoobris, kui esitati protestideklaratsioon Ühendkuningriigi parlamendile. Oodatud mõnesaja inimese asemel kogunes meelt avaldama poolteist tuhat inimest.

Sellest ajast peale on Extinction Rebellion liikumise aktsioonid saanud suurt tähelepanu ning liikumise tegevuse tulemusena kuulutas Ühendkuningriik tänavu 1. mail välja ka riikliku keskkonnakriisi olukorra. Solidaarsus ning mure tuleviku pärast on resoneerunud kümnete tuhandete inimestega üle maailma ning liikumine on levinud paljudesse riikidesse – teiste seas USAsse, Indiasse, Austraaliasse ja Lõuna-Aafrikasse – ning on tänaseks pead tõstnud ka Eestis. 

Extinction Rebellion Eesti liikumise liikmed Madis Vasser ja Karin Kruup tutvustasid Gorillale, mis on selle liikumise ajendid ning mille poolest eristub see liikumine teistest sarnastest. Avaldame siinkohal nende mõtiskluse.


Tere tulemast Vastuhakku!

Ühendkuningriik kuulutas 1. mail välja riikliku keskkonna- ja kliimakriisi olukorra. Tee selle otsuseni ei olnud kiire ning reaalsed tegevused ülemaailmse kriisi lahendamiseks on alles algusjärgus.

Võtmerolli mängivad uut tüüpi keskkonnaliikumised, mis erinevad meile harjumuspäraseks saanud “rohelistest”.

Oluline on aga välja tuua, et deklaratsiooni vastuvõtmiseks vajaliku toetuse kogumisel mängisid võtmerolli uut tüüpi keskkonnaliikumised, mis erinevad tugevalt meile viimase paarikümne aasta jooksul harjumuspäraseks saanud “rohelistest”.

Oleme harjunud nägema kampaaniaid, kus mõni tuntud laulja reklaamib riidekoti kasutamist kilekoti asemel, näitleja juhib tähelepanu sulavatele jäämägedele või poliitik soovitab toast lahkudes tule kustutada. Kuigi olulised teemad, ei ole sellised pisikesed positiivsed sammud aga kaasa toonud suuri süsteemseid muutusi, mida keskkonnakriisi lahendamine täna vajab – laias laastus käitub ühiskond ikka samamoodi edasi.

Uutmoodi keskkonnaliikumiste kõneisikuteks ei ole mitte superstaarid, vaid erinevad ühiskonna liikmed, pereemadest koolilasteni.

Seevastu on pead tõstmas uutmoodi keskkonnaliikumised, mille kõneisikuteks ei ole mitte superstaarid, vaid erinevad ühiskonna liikmed, pereemadest (Extinction Rebellion) noorte koolilasteni (Fridays For Future). Ja sõnumiks ei ole mitte üks väike individualistlik muutus, vaid kogu ühiskonnakorralduse transformatsioon. Kas võtame väljakutse vastu?

Ka varasemalt on keskkonnaliikumiste osaks olnud meeleavaldused – mõni väiksem, mõni suurem, ent pahatihti toimuvad need mõnel puhkepäeval ja kusagil n-ö jalust ära. On arvata ja ka vaatluste põhjal näha, et selliseid proteste saavad tegelikud otsusetegijad väga edukalt ignoreerida. Uue kooli aktivism on ohverduslik: et päriselt inimestele korda minna, peab meeleavaldaja aktsiooni käigus olema valmis riskiks, et tema tegevus võib esile kutsuda inimestes viha või koguni päädida arreteerimisega. Sest miks peaks keegi uskuma meeleavaldaja hoiatust lähenevast kriisist, kui sõnumitooja ise käitub nii, nagu tulevik oleks ikka lilleline ja lootusrikas? 

Hiljutised alarmeerivad ÜRO raportid kliimasoojenemise ja elurikkuse kao osas ei jäta ruumi tegevusetuseks. Kuna olukorra tõsiduses enam kahelda ei saa, siis näemegi üha rohkem kooliõpilasi reedeti streikimas ja teisi meeleavaldusi tänavatel, mis on küll rahumeelsed, kuid ei lase end ignoreerida. Nagu kõlab Extinction Rebellioni mitteametliku tunnusloo salmis: “Ma vabandan, sõbrad. Ma ei soovinud teid peatada, kui teil oli niivõrd tore aeg. Kuid tegemist on hädaolukorraga.”

On oluline, et me ei rahulduks ainult sellega, et me ise sorteerime prügi või eelistame taimset toitu.

Miks on rahumeelsus oluline? On teaduslikult tõestatud, et rahumeelne kodanikuallumatus on statistiliselt kõige edukam suurte süsteemimuutuste saavutamiseks. Lisaks on oluline vältida üksikisiku süüdistamist – me kõik elame hetkel selles toksilises süsteemis. Seetõttu on ka oluline, et me ei rahulduks ainult sellega, et me ise sorteerime prügi, eelistame taimset toitu või sõidame jalgrattaga. Kui me tahame, et ka Eesti Vabariik oma keskkonna kaitseks päriselt otsustavaid ja ajakriitilisi samme astuks (mida praegu, kõiki pingutusi arvesse võttes, veel kaugeltki ei tehta), peame me seda ühiselt välja näitama. Ja mitte ainult sotsiaalmeedias, vaid ka tänaval. 

***

Teksti autorid on Madis Vasser ja Karin Kruup.

Permakultuuri põhimõtted peenrasse ei mahu

Permakultuuri põhimõtted peenrasse ei mahu