Permakultuuri põhimõtted peenrasse ei mahu

Permakultuuri põhimõtted peenrasse ei mahu

On selge, et oleme inimkonnana end elanud olukorda, kus peame püsimajäämiseks tegema kiireid ja põhjalikke muudatusi kõigis eluvaldkondades: vähendama prügi teket, minema üle taastuvenergiale ja otsima lahendusi sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks.

Kõigi parandustööde kõrval on tähtis ka püüelda neid omavahel siduva mentaliteedi suunas. Jätkusuutliku eluviisi erinevad tahud muutuvad loogiliseks tervikuks siis, kui mõistame nende omavahelisi seoseid: kuidas näiteks kestlikumal toidutootmise süsteemil on potentsiaal vähendada nii keskkonnareostet kui sotsiaalset ebavõrdsust ning tõsta elukvaliteeti. Üheks selliseks seoste raamistikuks on permakultuur.

Mis on permakultuur?

Monokultuurne põllumajandus kurnab mulda ja reostab keskkonda.

Permakultuur on looduse seaduspärasid ning sümbioosisuhteid rakendav disaini meetod, mis on rakendatav aiapidamisest majanduse ja õiguslike otsusteni. Algselt permanent agriculture ehk püsiv põllumajandus, nüüdseks juba ka permanent culture, eelistab põllumajandusele peale vaadates liigilist mitmekesisust monokultuursele põllumajandusele, mis oma kunstlikkuses kurnab mulda ja reostab keskkonda. Permakultuuri põhimõtete järgi disainitud elukooslused annavad aga vilja, edendavad liigirikkust, hoiavad mulla viljakust ning on sisuliselt hooldusvabad. Kuidas ometi?

Looduses toimivaid suhteid ja üksteist toetavaid elemente ärakasutav aiapidamise viis pole mõistagi uudne nähtus, sest sarnaseid süsteeme on kasutanud põlisrahvad üle maailma. Permakultuuri ideena kerkisid need põhimõtted päevakorda aga 1970-ndatel Austraalias. Tänaseks praktiseeritakse permakultuuri kogu maailmas ning see on inspireerinud ka paljude ökokogukondade teket.

Isereguleeriv toidusalu

Permakultuuri üheks keskseks eesmärgiks on saada suurim tulemus väikseima pingutusega. Esmajoones kõlab see loodust ekspluateeriva eemärgina, kuid taandub tegelikult elu-ja liigirikkuse hoidmisele, sest see on viis, kuidas loodus toimetab. Inimesest saab üks osaline kompleksses sümbioosis: looduse käekäiku sekkutakse nii palju kui vaja, ent nii vähe kui võimalik. Sellest võidavad kõik osapooled: inimene ei pea kulutama nii palju aega ja energiat pidevale maaharimisele ning saab küllaldaselt saaki; samal ajal saab looduse ringlus ja tasakaal toimida.

Kui looduse tasakaalu toetada, pole vaja sekkuda väetiste või kahjuritõrjega.

Permakultuuri põhimõtete järgi loodud elupaik on ideaalsüsteemina midagi põllu ja metsa vahepealset: n-ö toidusalu, mis reguleerib end ise. Kui taimestiku, putukate, lindude-loomade ja mullastikus elutsevate mikroorganismide ning seente vahelist sümbioosi ja tasakaalu toetada, pole vajadust sekkuda näiteks pestitsiidide, väetiste või kahjuritõrjega.

Suur või väike, maal või linnas

Permakultuuri põhimõtteid on võimalik rakendada nii suurtel maa-aladel kui väikestes linnaaedades. 

Aia planeerimise lähtekohaks ongi konkreetse maatüki võimalused ja eripärad. Taimestikku saab rajada valgus-, vee- ja mullaolusid arvesse võttes. Näiteks on väiksel maalapil võimalik peenrapinda suurendada kuhikpeenarde abil, tuule mõju saab vähendada kõrgemate taimede või hekiga ning n-ö päikselõksude abil saab vajadusel soojema mikrokliimaga alasid luua.

Funktsionaalse linnaoaasi saab permakultuuri põhimõtete järgi rajada isegi rõdule.

Väga oluline on ka realistlikult hinnata endale harjumuspäraseid tegevusi, meelispaiku ja liikumistrajektoore: lõppude lõpuks on eesmärk see, et kodu ja aed oleksid rajatud nii, et seal toimetamine on efekiivne ja nauditav.  Funktsionaalse linnaoaasi saab edukalt rajada ka rõdule, kus saab samamoodi vilja andvat taimestikku permakultuuri põhimõtete järgi kujundada. Samuti kohtab linnades ka ühiskasutuses maa kasutamist kogukonna permakultuuriaiana.

Linnamulla elustik ja orgaanika sisaldus sageli isegi paremal järjel kui linnavälistel aladel.

Linnaruumis kasvanud toidutaimede söömise ohutus võib tunduda küsitav: kuidas on lood reostusega? Ootamatul kombel on linnamulla elustik ja orgaanika sisaldus sageli isegi paremal järjel kui linnavälistel aladel, kus kasvatatakse, väetatakse ja pritsitakse putukamürkidega sadade hektarite kaupa monokultuure. Kuni peenar ei ole rajatud vahetult autotee kõrvale, on mullaelustik piisavaks puhvriks linnakeskkonna reostuse eest. Lisaks on kõige suurem osa linnakeskkonna reostusest nimelt õhus ning seega hoolika pesemise abil vilja pinnalt eemaldatav.

Sotsiaalne ja majanduslik sfäär

Permakultuur hõlmab aga rohkemat kui taimestiku planeerimine. Permakultuuri põhimõteteks on hoolitseda maa eest, hoolitseda inimeste eest ning tekitada ülejääki ehk saaki. See ülejääk on omakorda inimeste ja maa eest hoolitsemiseks – endale kasutamiseks, teistele jagamiseks, aiale tagasi andmiseks, elurikkuse kasvatamiseks. Ülejäägi sõna on siin muidugi tinglik, sest looduses ei jää midagi üle: kõik orgaanika on jätkuvas ringluses ja annab elu järgmisele.

Jagamisele orienteeritud mentaliteet soodustab kogukonnakeskset ja kestlikku tootmist ning tarbimist.

Permakultuuri põhimõtete ja eetika rakendamine jõuab niisiis otsapidi ka sotsiaalsetesse ja majanduslikesse struktuuridesse. Esiteks soodustab loodusega suuremas sümbioosis elamine ja jagamisele orienteeritud mentaliteet kogukonnakeskset ja kestlikku tootmist ning tarbimist. Permakultuuri järgi disainitud aedadel ja tootmistaludel on potentsiaal toita kogukondi, vähendades nii sõltuvust tööstustest, kaubandusvõrgustikest ja majanduspoliitilistest oludest laiemalt. 

Pilt: Mariani Permakultuur.

Pilt: Mariani Permakultuur.

Looduslikult mitmekesised kooslused ei ole ka kahjurite või ootamatute ilmastikumuutuste suhtes nii haavatavad kui monokultuuripõllud, mis võimaldab muuta toidusüsteemi oluliselt stabiilsemaks ja paindlikumaks. Selle asemel, et toota kasumit anonüümsetele suurtootjatele ja toetada mullaviljakuse kadumist, võimaldab loodusest inspireeritud lähenemine kasutada maad sihtotstarbeliselt ja välja töötada inimest ja loodust teenivad toidusüsteemid.

Viimaks võiks permakultuuri ideedega kaasneda nihe selles, kuidas me näeme inimese ja looduse suhet. Ilmselt on tänases päevas veidi keeruline uskuda, et inimene ei ole looduse jaoks tingimata parasiit, kelle jalajälge tuleb vähendada ja kelle elutegevuse tagajärjed vajavad neutraliseerimist. Olgugi, et antropotseen on olnud planeedi elurikkusele tänase seisuga laastav, ei ole inimeksistents iseeneses tingimata loodust lõhkuv. 

Kui inimene õpib tundma looduse toimimismehhanisme, siis saavad inimkonna valikud võimendada looduse tervenemist.

On võimalik olla ka funktsionaalne osa ökosüsteemis, kellest jääb maha isegi parem keskkond: viljakam muld, puhtam õhk, suurem liigirikkus. Mõistes selle võimalikkust, saab hakata ellu viima vajalikku: jätkusuutlikumat eluviisi. Kui inimene kuulab loodust ja õpib selle toimimismehhanisme tundma, siis saavad inimkonna valikud võimendada looduse taastumist ning tervenemist. Permakultuur aitab praktikasse viia austavat ja kasutoovat kooselu looduse ja teiste inimestega.

***
Artikli inspiratsiooniks on Mariani Permakultuuri läbiviidud töötuba “Toidu kasvatamine linnas permakultuuri põhimõtete abil”, mis leidis aset Tallinnas 28. märtsil. Mariani Permakultuurist saad lähemalt lugeda siit või siit.

Permakultuuri aia rajamise täpsemaid näpunäiteid leiab ka näiteks tõlkeraamatust “Permakultuuri käsiraamat. Nutikas planeerimine ja jätkusuutlik aiandus” (Ulrike Windsperger).

Milline on uue kooli roheaktivism?

Milline on uue kooli roheaktivism?

Kiirmoe koostis: elastaan, spandex ja lycra

Kiirmoe koostis: elastaan, spandex ja lycra